Päis

Tutvustus

Print

Maardu mõis on üks varasemaid ja väärtuslikumaid esinduslikult väljaehitatud mõisaansambleid Harjumaal, mille ehituslugu ulatub enam kui kolme aastasaja taha. Mõisat on esmakordselt mainitud ürikutes juba enne Jüriöö ülestõusu, 1314. aastal, seda küll pisut eemal, Muugal paiknevana. Praeguses asupaigas on Maardu mõisast andmeid 1397. aastast.

Mõisa peahoone kujutab oma vanemas osas barokses stiilis mõisamaja, nagu neid hakkas Eestis laiemalt tekkima 17. sajandi teisel poolel (sarnase plaanilahendusega on ka Aa ja Palmse mõis).

Maardu mõisaansambel – peahoone ja tall, samuti aed koos piirdemüüriga on riikliku kaitse all kohaliku tähtsusega arhitektuurimälestisena, park on lisaks arvel ka kohaliku tähtsusega looduskaitseobjektina.

Mõisaga seotud isikute kaudu omab see paik tähelepandavat kultuuriloolist kaalu – kõige tuntum Maardu mõisa endisaegsetest omanikest on kindral Hermann Jensen von Bohn, kes oli 1739. aastal ilmunud esimese eestikeelse Piibli kirjastamise peamine rahastaja. H. J. von Bohnile on pühendatud mälestuskivi mõisa ees pargis ja tema portree koopia vääristab härrastemaja üht saali.

Maardu mõisa olulisemaid omanikke

Mõisa valdajaiks on olnud teiste seas sellised tuntud aadliperekonnad nagu Rosenid (alates 1491), Uexküllid ja Taubed (1529). Taubede käes püsis Maardu rohkem kui sajandi, seejärel jõudis mõis aga pärast mitmeid müügitehinguid 1663. aastal kindralmajor Fabian von Ferseni valdusse. Von Fersenit võib Maardu mõisa ehitusloos pidada kõige olulisemaks isikuks, sest põhiosas on mõisahoone just tema ajal püstitatud.

Mõis pääses Põhjasõjas mahapõletamisest ja säilis tervena. Pärast omanike vahetusi ostis Maardu mõisa 1729. aastal kindralleitnant Hermann Jensen von Bohn. Tema lasi kohendada lagunema kippunud hooneid, ehitas uusi ning palkas iluaeda edendama õppinud aedniku Saksamaalt. Von Bohnil jätkus heldekäeliselt raha nii mõisahoonete ehitamiseks, esimese eestikeelse piibli väljaandmiseks kui ka koolide asutamiseks kohalikele talupoegadele. Maardu, Jägala ja Raasiku mõisa maadel avas ta 16 külakooli (rohkem kui ülejäänud Harjumaal kokku). Koolides olid õpetajaiks kirjaoskajad talupojad, sh. esimesed teadaolevad kaks naiskoolmeistrit.

1746. aastal läks mõis Katharina von Bohni nooremale pojale esimesest abielust Peter von Brevernile. Brevernite käes püsis mõis üle pooleteise sajandi kuni selle võõrandamiseni maareformi käigus 20. sajandi algul.

Maardu mõisa arhitektuuriajaloolisest kujunemisest

Maardu mõisamaja kavandanud arhitekti nimi on Rootsi Riigiarhiivi andmeil Jacob Stael von Holstein – 17. sajandi balti arhitektuurielu üks kesksemaid isiksusi. A. Heina andmeil on just von Holsteini jooniste järgi 1660. aastail valminud Maardu mõisa peahoone.

Palladionistlikuks (loe lisaks) nimetatud barokset peahoonet iseloomustab kolmeosaline põhiplaan – laiemale keskosale lisanduvad külgedes kitsamad tiibosad.

19. sajandil on hoonet ulatuslikult laiendatud madalamate tiibosadega (sh. talveaed), mistõttu rajatis omandas tugeva liigendatuse. Aastasaja lõpul tehti härrastemajas küllalt olulisi kujundustöid. Sellest ajast pärinevad nii kuue ruumi lagesid ehtivad meisterlikus teostuses historitsistlikud ornamentaalsed laemaalingud (restaureeritud 1978) kui ka esimesel korrusel säilinud kolm historitsistlikus kujunduses kahhelahju. Viimastest esinduslikum paikneb vestibüülist paremale jäävas ruumis (jahisaalis) ja on kaunistatud neorenessansliku reljeefplaadiga. Ka viinavabrik, tall ja ait valmisid 19. sajandil.

Maardut on nimetatud Eesti üheks paremini säilinud 17. sajandi mõisahooneks, kuigi selle historitsistlikud interjöörid viitavad 19. sajandi lõpuosale.

Suhteliselt ulatuslik oli härrastemaja tagune iluaed, mis koosnes kahest osast – ülemine aed, kus kasvavad peamiselt pärnad, vahtrad, saared, tammed ja jalakad ning terrassi alla jääv alumine aed õuna-, pirni-, kirsipuudega (ka mesitarud). Lisaks kaks tiiki, kus kasvatati kokri, karpkalu ning hauge. Pargi tagaossa jääb Brevernite perekonna matmispaik, mille hauatähised on suures osas hävinud. Mõisa eesaed on vabaplaneeringuga, mis läheb põhjaküljel üle tamme ja musta lepaga puisniiduks.

Maardu mõisa kronoloogia

1397 allikais mainitakse esmakordselt Maardu (Mart, Marte) mõisat.
1656 on andmeid puithoonete kohta.
1663 omandab mõisa Fabian von Fersen.
u. 1710 konfiskeerib mõisahoone (pärast Põhjasõda) keisrinna Katariina majanduskontor.
Maardu muutub tollase kõrgseltskonna soositumaks väljasõidukohaks.
Umbes sel ajal moderniseeritakse ka hooneid.
1726 on säilinud tolleaegse mõisahoone kirjeldus, mis ei erine oluliselt praegusest.
1729 saab omanikuks Taani päritolu kindral, sõjakolleegiumi president Hermann Jensen von Bohn.
1746 läheb mõis Peter von Brevernile. Brevernite valdusesse jääb Maardu mõis kuni võõrandamiseni.
1919–1956 tegutseb mõisas Maardu algkool.
1956 härrastemajas paikneb kolhoosi keskus, seejärel Kostivere sovhoos, kes aastail 1976–1979 renoveerib hoone.
u. 1980 läheb mõis Näidislinnuvabriku valdusse.
1992 omandab mõisa Eesti Pank.
1999 viiakse lõpule mõisa renoveerimine, avatakse mälestuskivi (M. Karmin) H. J. von Bohnile.
2000 valmib ja paigutatakse mõisasaali H. J von Bohni portreemaali (G. C. Grooth, 1742) koopia.


 
 


Saada päring

Maardu mõis
Tel: 668 0649, Faks: 668 0836
E-post: maardu@eestipank.ee
         vaata asukohakaarti